Pärast teist kohtumist Tallinnas jätkasime suhtlemist — mitte nii tihti, aga stabiilselt.
Muide, eelmise kohtumise ajal sõitsime kruiisil Tallinn – Stockholm, millest ma eelmisel korral ei rääkinud. Kruiis möödus samuti heas sõbralikus õhkkonnas: elasime ühes kajutis eraldi voodites, veetsime päeva Stockholmis jalutades ja vaatasime parvlaeval erinevaid meelelahutusprogramme.

Vahel saatis ta midagi Moskvast, ma vastasin midagi Tallinnast. Ja siis enne uut aastat otsustasime taas kohtuda. Kohtusime, kui ma õigesti mäletan, 30. detsembril. Sõitsin teda Narvast vastu Venemaa–Eesti piiripunkti. Ta saabus väikese kotiga ja ma võtsin ta autoga peale. Teel Tallinnasse külastasime paari huvitavat kohta ja juga. Seejärel jalutasime Tallinnas ja uusaastaööl vaatasime Vabaduse väljakul ilutulestikku ja presidendi kõnet — tõsi, eesti keeles, ja ta ei mõistnud midagi sellest, mida räägiti. Lihtsalt kaks sõpra, kes otsustasid püha koos veeta.Veel 1. ja 2. jaanuaril jalutasime ja sõitsime mõnes kohas Tallinna ümbruses, aga nii see aeg möödus. Ma enam ei mäleta, kas ma viisin ta uuesti Narva piirile või ta lahkus Tallinnast, aga sellega lõppesid meie päriselulised kohtumised. Lahkudes kallistasime kõvasti ja sõbralikult. Ta läks Moskvasse tagasi, mina koju. Sel hetkel olin ma just kolinud ühiselamust korterisse ja tegelesin seal natuke remondiga. Kui ta mulle külla tuli, elasime eraldi tubades.Pärast seda jätkasime suhtlemist — juba kui päris sõbrad, aga üha harvem. Mingit survet ega kadedust polnud, lihtsalt hea soe suhtlus. Sain aru, et selline on võimalik — lähedane inimene, kellega on mugav, isegi kui ta on kaugel.
Aga aja jooksul suhtlus hõrenes veelgi. Elu keerutas igaüht oma suunas. Jäime headesse suhetesse, aga juba ilma igapäevaste sõnumiteta.See reis sai minu jaoks oluliseks verstapostiks: nägin, et suudan olla inimesega tõeliselt lähedane ilma romantika ja seksita. Ja et sõprus kaugelt on ilus, aga mulle siiski tahaks kedagi iga päev kõrval. Ma ei kahetse midagi, ainult see, et pidin sel hetkel väga kokku hoidma oma rahalise olukorra tõttu ja aega oleks võinud veeta palju lõbusamalt ja erksamalt. Tagasi vaadates võin öelda, et ta on väga hea inimene ja kui me elaksime samas linnas, arvan, et suhtleksime palju sagedamini ja soojemalt ning võib-olla midagi oleks kujunenud teisiti.