27-aastane: Kolimine Tallinna — ja esimene kohtumine, mis näitas maailmade kontrasti
Опубликовал: admin, 29-10-2025, 16:07, Peatükid minust, 1, 0

27-aastaselt tegin sammu, mis muutus rütmi: kolisin teise suure linna.
Lootus "aseksuaalsele partnerile" — tüdruk või isegi poiss — ei lasknud lahti. Väikeses linnas tundusid perspektiivid kitsad, aga suures... miks mitte? Rohkem inimesi, rohkem võimalusi vaiksele sidemele ilma survega. Kolisin Tallinna — Eesti pealinna, keskaegsete tänavatega, kohvikutega ja selle energiaga, mis meelitab. Kolimine oli nagu puhas leht: uus töö, uus korter, uued näod. Tundus, et siin on lihtsam leida "minu inimene" — keegi, kes hindab kohvi vestlusi.
Lootus "aseksuaalsele partnerile" — tüdruk või isegi poiss — ei lasknud lahti. Väikeses linnas tundusid perspektiivid kitsad, aga suures... miks mitte? Rohkem inimesi, rohkem võimalusi vaiksele sidemele ilma survega. Kolisin Tallinna — Eesti pealinna, keskaegsete tänavatega, kohvikutega ja selle energiaga, mis meelitab. Kolimine oli nagu puhas leht: uus töö, uus korter, uued näod. Tundus, et siin on lihtsam leida "minu inimene" — keegi, kes hindab kohvi vestlusi.
Ma ei mäletagi, millisel saidil (üks neist aseksuaalsetest vestlustest või foorumitest?), aga leidsin tüdruku. Ta pidas end ka aseksuaalseks — ühised vaated, lühike vestlus, ja lepitud kohtumisel. See oli minu esimene reaalselt samm pärast kõiki neid jälgimisi ja mõtisklusi. Erutus? Jah, aga vaikne, ilma ilutuledeta.
Kohtusime kohvikus, mille ta valis — hubane, hea vaatega. Istusime, rääkisime. Vestlus läks kergelt: paar teemat elust, igapäevast. Aga siis... vaikus. Mitte piinlik, aga märgatav. Ma olin siis... lihtne. Tüüp väikesest linnast — kes polnud selles elus midagi näinud, ilma reisideta, eksootiliste hobide või lugudeta "ma olen kõikjal käinud." Töö, koju — ja kõik. Aga ta? Keegi, kes oli palju näinud, modernne, suurest maailmast, kus kõik on dünaamiline: näitused, festivalid, "ma tean kohti." Ma paistsin tallinnlaste taustal — nad tunduvad nii... täis muljeid. Arvan, et tema jaoks oli see huvitutuks — parimal juhul neutraalne. Kohtumine lõppes viisakalt, ilma "kordame." Ma ei solvunud: sain aru, et ma ei "süttinud," aga ka ei murdunud.
Nüüd tagasi vaadates näen õppetundi: maailmade kontrast — nagu peegel. "Igav" mina olin aus, ilma maskideta, ja see on haruldus. Tallinn andis mitte partnerit, vaid ruumi kasvada: hakkasin proovima uut (hobid, jalutuskäigud), et iseendale huvitavamaks saada. Ja otsingud? Jätkan — aseksuaalne, gei, bi? Aeg näitab. Kui sa oled Tallinnas või lähedal ja otsid lihtsat sidet — kirjuta. Äkki meie "neutraalne" kohtumine saab kellegi "ideaalseks alguseks"?