Minu elu saab jagada etappideks ja esimene — kuni 22-aastani — oli kõige "tavaline".

Sündisin, kasvasin, õppisin: mitte ainult viisi, aga ka mitte loll. Keskmine tüüp, kes oli tihti grupi keskel. Me hängisime hilja öösiti, naljatlesime, jagasime saladusi. Tüdrukud meie seltsis armastasid mind — huumori pärast, selle eest, et ma kuulasin, võib-olla veel millekski; isegi mina ise ei saa päris aru, miks ma tekitasin neis sellist huvi.

Eriti minu lapsepõlve parim sõbranna. Ta oli see, kellega jagasin kõike: rumalatest seiklustest kuni sügavate vestlusteni. Ja jah, ta tahtis rohkem — suhet minuga. Tundsin seda tema pilkudes, selles, kuidas ta viibis pärast kohtumisi, ja isegi ta andis seda otse mõista.

Aga... ma ei tahtnud. Üldse. Mitte tema pärast — ta oli super, lahke, ilus. Lihtsalt... mitte kellegagi. Lahendused tundusid nagu kellegi teise mäng: miks, kui kõik oli mugav niikuinii? Ma ei kannatanud, ei kompleksinud — lihtsalt elas. Grupp, sõbrad, hobid — piisas. Armastus? Nagu kauge planeet.

Siis tuli see päev. Ta tuli külla, istus ja... olid pisarad. "Ma olen rase." Teisest grupist, kus ta aeg-ajalt käis. Ta meeldis talle, ja siin oli tulemus. Selles hetkes mõtlesin: äkki see oli tema viimane lootus? Et ma tõusen, kallistan ja ütlen: "Teeme selle koos, planeerime tulevikku, saab kena." Mingil põhjusel tundub, et ta ootas just seda. Ja mina? Vaikisin. Ei teadnud, mida öelda. Ei saanud teeselda, et see oli "minu" lugu. Ta läks, ja ma jäin.

Mõne aja pärast sünnitas ta imelise tüdruku. Sellega tüdrukuga olid nad õnnelikud — lõid pere, isegi teise lapse said paar aastat hiljem. Ja ausalt, ma olen nii rõõmus tema pärast. Ta vääris seda soojust, seda täielikkust. Me suhtleme endiselt aeg-ajalt — nagu vanad sõbrad. See lugu õpetas: vahel on vaikus ausus. Ma ei rikkunud tema maailma, ja ta leidis oma. Ja mina? Jätkasin oma teed — üksinda, aga rahu iseendaga.

Jätk järgmises peatükis: pärast 22, kui üksindus sai mugavaks, aga... igavaks.